Ürgoru kahte liivakivikallast
poeedi aju sünnitaks kui Pallast,
Ateena asus juba enne siin,
jões elas triitoneid ja ujureid.
Kas lõpeb liipritega vaimuvallast
mu koduotsimise raudteeliin
või ootab Tartu oma kujureid?
Nüüd paistab Müta mõis ja Ranna trahter.
Hõõg linna kohal on kui valge lahter.
Kas äratõmbe sätendavalt puhta
aeg annab vaibund vaimuannetest?
Veest tõstab end kui peipsilodja ahter
mu minevik, mis Emajõel läks luhta,
hall suitsutunni sissekannetest.
Mu naasmist vist Ants Luuberg nägi ette,
kui taevasina välkus lumevette,
keskosa mustaks jäi kui Eesti lipus,
päev verinoor öötööga asendus.
Võib-olla siis just Tähetorni tipus
üks pikksilm lükkas ümber meelepette,
et Tartu kohal lasub masendus?
Asukoht teoses
lk 20
