ei leppinud vähemaga ei leppinud millegagi
aprilli värviline laguneb killustun sõnalõppudesse
lauseid omavoliliselt katkestama jälg sinu kõnniteedel
käsitamatu hirm hüsteeria jälg
sinu iha teedel
kujutluse etteantus mõjub lohutavalt
sina enam ei tule
täna ei tule kui ootan raekoja kella lööke seni
pole ühtegi olnud
mida tal öelda?
ta kardab kõrgust sest on
sünnitanud lapsi
suurus ehmataks neid
sunniks uusi hoiakuid
neid võtma seda loodame
nüüd on kevad kõik on selge niigi
lillad õhtupilved läksid siis ta tuli
päikese otsetee supilinn kesklinn veeriku
tänamatu maiõhtu tal puudub elulugu
kardinatest oleme täna pääsenud ongi ju pime
sellist riiki tahtsime ka teejuht on kohal
millised on teejuhi mälestused
selle riigi inimestel on mitu erinevat elulugu
kõrghoone nende unenägu siin elame
ostame pizzat ja liha õhtuks
sööme liha ja pizzat
valgusfoori kollane võikski vaid jääda
me ei taha soojust kiirustada
teejuhil on head mälestused
idealistlikud hoiakud
teevad rõõmu seltskonnakroonikule
tulla pimesilmi mälust tükikesi teele üle jõe
võtad mul käest kinni su silmad
jooksevad vett
Asukoht teoses
lk 65–66
