Kohvikujutt

Kevad on. Päikene särab.
Hellitlev tuuleke puhub.
Lõbus on. Tänavakära
mured kõik minema uhub.
Kohvikusse ma astun,
laudades istuvad daamid.
Vadin mind võtab vastu,
tütarlaps laudu kraamib.
Nobedalt käimas on keeled,
kohv indu juurde annab.
Jutt aina jookseb, aeg veereb –
pole neid kuhugi panna.
Tõeline kevad on väljas,
tuul, päike, soojus ja valgus...
Moekad kleidid daamidel seljas,
jutul ei lõppu, ei algust.