Kohtumine purustatud kodulinnaga aastal 1944

Ma arvasin, et Toomemäelt näen Tartut,
kui trepiastet puudutas mu jalg,
ja hinge sööbind kaotuste kartus
mu pilgu pööras tühjalt tänavalt.
Ma arvasin, et Toomemäelt näen Tartut.

Kuid nägin tahmund, mõranenud seinu
kesk tuha, telliste ja raua kaost,
puid, mille koore leegid tuhaks teinud,
ja surnud lehti väriseval raol.
Ma nägin tahmund, mõranenud seinu.

Ma nägin neid
ja norgu vajus pea:
„Mu kodulinn, sa mustav vennashaud...”
Ent tulid inimesed sõdurlikus reas,
käes kirkad, hoovad, huultel uljas laul.
Ma nägin neid, kui hetkeks norgus pea.

Ma nägin käsi, nägin silmi tarku,
kus vaba rahva mehisus ja ind:
ma nägin sind, mu hääbumatu Tartu,
ma nende silmis nägin sind.
Ma nende silmis nägin sind.
Teosest
lk 16–17