Kevadvisandid

Turul on sinised lillederead.
Tubades tukuvad toolid.
Väikemees lompides laevukest veab,
liivasse kanaleid voolib.

Mööduvail poistel on kärsitu jutt,
silmad täis kauguste sina.
Koeranäss jookseb – ka temal on rutt –,
värsketes jälgedes nina.

Õhus kui puudutaks viiulikeelt
kevade värisev poogen.
Tulevad tuuled ja haaravad teelt
kütise lõhnade vooge.

Metsade salajast rahutust käib
tuulte ja valguse järel.
Silmapiir igaüht kutsuvat näib,
sinetav, kauge ja ärev.

Plakateil surev kameeliadaam
armsama kätele vajub.
Emajõel popsutab palgiveopraam,
päikeses õõtsuvad pajud.

Vana teater – ta müüridel veel
ahastab tardunud maske.
All aga kastanil rõõmus on meel,
pungad on niisked ja rasked.

Valevail tellinguil vasaralöök
kajasid kaugele pillub.
Kerge on hingata, kerge on töö –
kõiges on päikese killud.