Karlova

Tulevik koosneb vaid
tuhandest piinlikust viivust.

Mu noorpõlve ööde uhkus,
oma pööraselt peksleva südamega
ole ettevaatlik õrnas valguses!

Näe: üks nokastanud maja
on heitnud endalt magusa varju, –
mu lapsepõlvelinn jälitab mind ikka veel
mööda pimedaid ummiktänavaid.

Väikestel akendel on õhtusest kärast
hommikuni solvunud ilme.

Mu noorpõlve ööde uhkus,
usu mind,
päevad on munakivide all
kuradi pikad!