Lund peent kui kõõma kurnas tuulesõel,
lehtpuude kiilaspäisust pisut piiras.
Kuu tõusis häbitult, nii suur ja tiiras,
et hakkas kitsas puutumata jõel.
Must pragu nilpsas jääd kui ussinõel,
läks laiaks hallikirju siira-viiras.
Altkulmu vahtiv linn näis ebasiiras,
külm udu luha kohal päris õel.
Kuid sündis päev, verd tunnistas ta esi.
Koost lõhuti jõe kalda vaagnaluid,
et pahisema pääseks iduvesi,
jäätükke vänderdas kui imikuid.
Veest kargas kari paljaid poisikesi
ja tiibu lehvitasid valged tuid.
Asukoht teoses
lk 67
lk 147
