Järelkõlad. Katkend luuletusest. Sa kuula, kui...

1
/---/
Sa kuula, kui vaikne on praegu linn:
ei ainsatki häält!
Sa vaata, kui pime on linn:
ei ainsatki tuld!
On ainult lumi puudel ja teedel ja maas
ja lumi su südamel.

2
Tuul kolistab katuseplekki
ja kiitsutab murdunud ust,
mis kuhugi tühjusse viib.
Mustaks põlenud kivirusu.
Tules varisend sein.
Ja punakas-lilla pajulill
on tunamullusel ahervarel
ja purunend trepil käib ahnitsev orashein.

On sügis. Mitmes juba?
Kuid ikka tuled veel siia,
nagu tahaksid hõlma all
siit midagi kaasa viia.
Jah, just siin su endine tuba.
Põlenud aknast vaatavad ähmased kujud.
Näe, kaksiti pööravas tuules
tuhkhalli valkavad pujud!

Kas tuleb nüüd jällegi minna
ja jätta kõik, mis on olnud?
Enam siin üksteist ei kohata.
Ainult veel luules
võid kaduva järele ohata.
Ja uusigi pilvi keereldes üle linna
käib vinges tigedas tuules.

 

 

Asukoht teoses
lk 57–58