Järelkõlad. Katkend luuletusest

5
Su rahva süda tuksub Tartus.
Su julged unistused – nende sära
võib näha selgeil talveöödel.
Need mõtted, mida mõeldud talutares,
on teoks saanud sinu kivist kodades.

Linn saadab talveöödel helendavata kuma
alt Emajõe orust taeva poole.
See tuletorn, see majak, tähistuli,
mis olnud valguse ja vabaduse märgiks
ju iidsest ajast saadik kogu maale!

Su rahva süda tuksub ikka Tartus
ka nüüd, kui talveöödel linn on pime,
kui sinu vaimu aheldamas võõras võim.
Oo leegi, meie kauge tähistuli,
ka üle seitsme mere ootavasse silma!

Me süda surematus Tartus
ja tema süda tuksub meis.

6
Igal uuel sügisel
keset tuska, kadu,
igal aastal jällegi
rändan vanu radu.

Kustumatu igatsus
viib mind Taaralinna.
Üle mitme meregi
ikka jõuan sinna.

Kuulen kaugel kõlamas
vana tutvat viisi,
näen sind jälle silme ees,
kadund paradiisi.

Tunnen, et mind igatsus
südamest on puutund.
Näen, et muistne sõprusring
elavaks on muutund.

Minu silmis sätendab
tuttav rõõmus sära
ja ma hüüan kõigile,
kes on kaugel ära:

„Ükskord, sõbrad, kindlasti,
jätkem pelg ja kartus,
ükskord jälle kohtume
vanas armsas Tartus!“