Igal lapsel oma kodu.
Külalapse pesapaik
lumest paistev kesalaik.
Kuigi siit ehk ära ihkab,
ikka käima tulla tihkab.
Mis ka juhtuks, mis ka luhtuks,
põllutäie lume puhtus
eal ei kustu-mustu meelist,
läbi ilma saadab teelist.
Keelel pajukoore maik.
Päikse all üks püha paik.
Hele lapsepõlvelaik.
Linnalaps kus paneb pea,
seal tal ongi kodu hea.
Täna on ja homme oli –
paigast teise muudkui koli.
Uulitsad kõik ühte nägu,
rentslid täis kõik lopalägu,
pole loodusega liitu,
karjahoidu, heinaniitu,
hoovid tuubil puuderiitu,
ulapäisust, ajaviitu.
Mis jääb veres virvendama,
kurgupäral kirvendama?
Mõni mürgimarjapuu,
mõni suveharjakuu,
trepikojad käänulised,
sõbrad vinkaväänulised,
tõrvalilli taamal luhas.
Ema pilk, nii soe ja puhas,
eal ei kustu ajatuhas.
Hele lapsepõlvelaik.
Imeline lõhn ja maik.
Igal lapsel oma kodu.
Kerkib üles Anneluhast
tarukuupe hallist tuhast.
Igas inimtarus hallis
sadadele kodu kallis.
Turvalisus, töö ja puhkus,
oma kehvus, oma uhkus.
Kodumõnud. Kodupriius.
Lapsed sõpruses ja riius.
Kodusõda. Kodurahu.
Maailm kodusse ei mahu –
koju tule, kodus maga,
kihab elu mujal aga.
Siiski sul ei ole muud –
kodu uksed sulle truud.
Igal lapsel oma kodu.
Asukoht teoses
lk 176–177
