Detsembris metsistub hing kui hüljatud aed.
Värv koorub majadelt, kriiksuvad trepimademed,
täis suitsu, udu ja tuska maailma laed.
Ürgjääna kuhjuvad üksteise otsa õhtute lademed.
Päev läbi uitan ma tahmases linnajaos,
meel kuni muredest laheneb, vaade maheneb.
Pelk päikseigatsus õhkub eeltalve paos
kui purpuraedade nägemus. Õhtu jaheneb, taheneb.
Rong huikab kadunud maad, mis haihtunud saos,
kui kauget unistust, hell-naiivi ja sumedat.
Lund ihkab linn, rahu ulgumõtete kaos.
Raekoja kell lööb kumedalt vastu loojangut tumedat.
Asukoht teoses
lk 98
