Annelinna maotud majad
pikad päevad pleegivad,
kuni tuhanded ja sajad
aknad õhtus leegivad.
Siis on nende silmis elu,
vaates valuline vaev,
kui on möödumas kõik melu,
rahunemas rõõm ja raev.
Lille mäele nende läige
paistab kätte enne ööd
nagu meenutus et käige
kodu poole peale tööd.
Korraga siis kustub kahi
igas ootel aknareas,
kuni üks ja teine tahi
süütab saabujate seas.
Aga armastus ei hävi,
kui ka tuhmub taevakaar,
kui ka leebemalt ei lävi
iga perekond ja paar.
Aga armastus ei haju,
tumeneb kui taevaring
ja ta lähedust ei taju
üksildane inimhing.
Ainult armastus jääb järgi,
kui on koju kandnud käik,
rauast ja betoonist kärgi
õilistanud õhtuläik.
(august 2006)
Asukoht teoses
lk 17
