Palju aega on möödas sellest, kui Valgemäe Leeni tõi väikese Jaani Tartusse kooli. See oli siis, kui Tartu veel oli Dorpat ja Jurjev, kui saksa korporandid sõitsid kahehobuse voorimehel, vene üliõpilased-seminaristid ronisid ärklitubadesse, leivapäts kaenla all ja piimakann käes, kui eesti üliõpilased hakkasid ehitama oma seltsimaja ja tulevased vabariigi valitsejad, leivakotikestega ja võipütikestega, hakkasid kolima kihelkonnakoolidest Treffneri ja gümnaasiumite poole.
Siis, ühel soojal, sammetpehmel sügisõhtul, jõudsid Valgemäe Leeni ja Jaan Tartusse. Hirmunult hoidis väike Jaan Leenit käest rahvamurrus... Seda kihinat ja kahinat, väikesi ja suuri lapsi pakikestega, kotikestega, halli- ja mustavatimehi, pruunseelikuid ja kirjusid värvikandjaid, sinikuubedega ja paeltega venelasi, tarkuse tagaajajaid...
Kolisedes sõitis voorimees mööda kiviuulitsaid, laternad välkusid puude alt ja lehed kohisesid sõbralikult.
„Nüüd oleme Tartus, Jaanike,“ ütles Leeni-tädi, ja Jaan tundis, nagu oleks Leeni-tädi samuti hirmunud kui tema.
„Küll ikka saame läbi,“ trööstis poiss mõistlikult. Leeni häbenes ja näitas Jaanile Toomemäge ja Barclay platsi.
Ühes Leeni ja Jaaniga voolas vaksalist linna poole lastehulki, kes voorimehega, kes jalgsi.
Asukoht teoses
