Tartu oli omadega täiesti läbi, küüditatud saabusid küll mõne aja pärast Venemaalt tagasi, aga ülesehitustööd olid rasked.
/---/
Kivide puudumisel hakkasid Tartusse taas vihatud puumajad kerkima, need, mis olid head tulehakatuseks. Elu oli erakordselt raske, mälestused piiskopiaegsetest rikkustest tõid kodanikele pisarad silma, linnamüür ei olnud veel lõplikult kadunud, mitmesajameetrised varemekatked jooksid räsitud linnapildis, hallid ja kurvameelsed, teinekord pääses lahti mõni munakivi ja veeres kolinal alla justkui mälestuste keeglikuul.
Venemaal võeti vastu otsus, et Tartu tuleb üles ehitada ja uuesti kindluseks kujundada, 18. sajandi keskel alustati töödega, bastionid ühendati omavahel, tekkis Kuradisilla ja haavakliiniku vall, tekkis linnamüüri oos ja nii edasi. Olemasolevate, Rootsi ajal valminud bastionide külgedele rajati lasketaskud, mis võimaldasid anda tuld kahelt tasapinnalt ja millesse pääsemiseks loodi muldkehasse poternid – Lepi jaoks lapsepõlves põnevad ja nii kohutavad tundunud pimedad käigud. Inimesed said loa kasutada majade ehitamiseks kive linnamüüri varemetest, need alanesid tempokalt, majad aga kerkisid.
Kohe, kui linn hakkas jälle linna meenutama, lõi sisse tuli. 1763. ja eriti 1775. aastal põles äsja üles ehitatu maatasa, Tartul lasus endiselt justkui needus.
/---/
Kivide puudumisel hakkasid Tartusse taas vihatud puumajad kerkima, need, mis olid head tulehakatuseks. Elu oli erakordselt raske, mälestused piiskopiaegsetest rikkustest tõid kodanikele pisarad silma, linnamüür ei olnud veel lõplikult kadunud, mitmesajameetrised varemekatked jooksid räsitud linnapildis, hallid ja kurvameelsed, teinekord pääses lahti mõni munakivi ja veeres kolinal alla justkui mälestuste keeglikuul.
Venemaal võeti vastu otsus, et Tartu tuleb üles ehitada ja uuesti kindluseks kujundada, 18. sajandi keskel alustati töödega, bastionid ühendati omavahel, tekkis Kuradisilla ja haavakliiniku vall, tekkis linnamüüri oos ja nii edasi. Olemasolevate, Rootsi ajal valminud bastionide külgedele rajati lasketaskud, mis võimaldasid anda tuld kahelt tasapinnalt ja millesse pääsemiseks loodi muldkehasse poternid – Lepi jaoks lapsepõlves põnevad ja nii kohutavad tundunud pimedad käigud. Inimesed said loa kasutada majade ehitamiseks kive linnamüüri varemetest, need alanesid tempokalt, majad aga kerkisid.
Kohe, kui linn hakkas jälle linna meenutama, lõi sisse tuli. 1763. ja eriti 1775. aastal põles äsja üles ehitatu maatasa, Tartul lasus endiselt justkui needus.
Asukoht teoses
lk 105–106
