Tartu linn ülikooli ja teaduslikkude asutiste linnana nõuab kindlasti väärikamat tähelepanu ja käitumist, kui talle seni on osaks saanud. Sellele ei tule nüüd enam platooniliselt reageerida, vaid seda tuleb kindlasti nõuda.
Tartu teatrielu tuleb uuendada ja jalule seada.
Tartu pole mitte provints ja Tartu ei pea elama mitte koorukestest teatri alal. Tartu on eesti kunstipärase draama sünnipaik. See näitab ta elujõudu. Kunstlikud tõkked tulevad kõrvaldada. Vanadele varemetele tuleb külida uus oras. /---/
Et Tartus puudub teatripublik, see on kõige pahem tulemus „Vanemuise“ teatripoliitikast ja teatritegevusest. „Vanemuine“ on aastate kestes hävitanud teatripubliku. Ta ei ole suutnud kasvatada uut ega hoida vana teatripublikut. Nagu ta aed on kujunenud iluduskuningannade valimiskohaks, nõnda on alla käinud lavagi. /---/
Tartu pole mitte provintsilinn. Siin on oma 60 000 elanikku. Siin peab teatripoliitikas valitsema teine taktika. Siin on paika kahele teatrile, sest omavaheline kunstiline võistlus toob kaks kord rohkem rahvast teatrisse kui nüüd. Nõnda kasvaks õige teatripublik, nagu see peab olema. Pole karta, et üks teater teise eest publiku ära võtaks. Just vastuoksa: üks teater ei saaks iial niipalju publikut üksi olles, kui siis, mil Tartus on kaks teatrit. /---/
Tartu kui ülikoolilinn ei vaja üksi rohkemal määral parke ja iluaedu, vaid ka teatrikultuuri.
Asukoht teoses
lk 966–967
