Päike ja jõgi. Kummatigi käisin ma...

Kummatigi käisin ma seesuguste tritsudega Tõõrastest jõuluvaheajal Tartus jaarmargil. Tõõrastest saab Tartu oma paarteistkümmend kilomeetrit maad, kui üle nurga lasta. Nähtavasti pidid siis suurema sula järel luhad jääs olema. Teekond viis Langemõisa alt Aardla alla ja säält Emajõele. Ma pidin ometi kord nägema, mis imevärk see jaarmark sääl Tartus on. Jaarmark asetses juudi poodidega ühes reas ja oli tõepoolest tore. Pudipadi olid kõik kohad täis. Rahvas saalis edasi-tagasi, ostis vene saapaid ja vahvleid. Väike karussell käis ka hobustega ringi ja suupillimängijaid poisikesi istus sääl pääl. Viie kopika eest ma tegin oma sõidu ära. Ostsin ühe pliiatsi ja paar sulge. Uurisin kaua vahvliküpsetaja venelase habet ja tegevust. Vene keel oli mul juba otsapidi suus. Ma sain juba aru, mis tähendab "gorjäätsi" ja "vkusnõi" (kuum ja maitsev). Kolm või viis kopikat läks selle gorjäätsi ja vkusnõi pääle. See oli hää. Meele tegi pahaks, et igasuguseid plikasid ja poisse saalis jaarmargi vahel, uisud uhkelt üle õla. Need särasid ja sätendasid. Ma otsisin muidugi ka tritsupoe üles, kuid need asjandused maksid rublasid. Ja rublasid minul polnud. Kui ma ka vene poed, raekoja ja Kivisilla ära olin vaadanud, tõttasin Puu tänava vahetsi linnast välja luhale ja olin õhtupimeduses taas kodus. Et ma jaarmargil olin käinud, seda ei uskunud õieti keegi.

Teosest
lk 43–44