Kuigi toona oli Tartu tänavail näha ainult kaht autot, tuli sellest hoolimata ette probleeme liikluses ja õnnetusi. Eriti suurt tähelepanu pälvis surm, mis tabas meie ajalooõpetajat Skrjabinit, kelle üks voorimees Rüütli tänaval – ühel peatänavatest – surnuks sõitis. Skrjabin oli rahumeelne, vaikne ja väga tõsise meelelaadiga inimene, kahvatu, kitsa näo ja sügavalasetsevate silmadega, ja mõjus alati endassepöördununa. Tema tunnid olid huvitavad, tema loengupidamise laad sümpaatne. Tänavat ületades oli ta ilmselt olnud hajevil, nii, nagu see tema oleku juurde kuulus. Troskakutsaritel, meil lühidalt voorimeesteks kutsutud, olid küll mugavad polsterdatud ja kummiratastega vankrid ühes lahtiklapitava kattekummiga, kuid nende vankritel puudusid pidurid. Voorimehed said oma vankri pidama ainult nõnda, et tõmbasid ohjadest ning sundisid peatuma hobuse, kes oli vankri ette rakendatud rangide ja vene kombel vehmrite külge kinnitatud loogaga, mis omakorda oli rangidega rihmadega ühendatud. See töötas päris hästi, kui hobuse samm oli mõõdukas ja tänav tasane. Lossi mäel aga, mis üsna järsu paremkurviga Toomelt alla tuli, ei õnnestunud see alati ja vana tädi Plaesterer, kes all Lossi tänava otsa vastas käsitöötarvete poodi pidas, pidi ikka ja jälle nägema, kuidas tema aken kildudeks purunes ja hirmunud hobuse pea üle vaateaknale välja pandud õmblustarvete, paelte jne talle poodi sisse vaatas.
Asukoht teoses
