Omaaegset Tartu tudengielu ei ole siin kavas ei mälestuste kirgastavas valguses ülistada ega ka vanainimese vaatepunktist range komblusvalvuri ja pahura moralisti pilgu läbi tagantjärele hukka mõista. Püüan seda kummalist, võib isegi öelda, pöörast maailma, kus me, alma mater Dorpatensis´e „muusapojad”, toona elasime, lugejatele tõetruult ette maalida. /---/
Värvitekkel valitses linna ja selle uhked kandjad tundsid end looduse isandatena. Minagi kandsin toona punarohevalget Livonia teklit ja olin selle üle päris uhke. Küll sai kihutatud kahehobusevoorimehega mööda Rüütli tänavat, et end oma äsja saadud värvides „imestavale rahvale” näidata, sai sõidetud lippude lehvides, hobustel punarohevalged suletutid kaunistuseks küljes, linnast välja, et seal mõnes kõrtsis, Keeril, Vasulas, Haaslavas või Pühajärvel korporatsiooni aastapäeva tähistada; talvel sai tuisatud kuljuste kõlinal troikaga mööda Emajõe jääd Kvissentali, Lemmatsisse või Jänese kõrtsi – teiste sõnadega tundsime end kui mitte looduse isandatena, siis vähemalt selle väikese linna piiramatute valitsejatena, mis sest, et tavaliselt polnud taskus muud kui maksmata arved.
See-eest anti meile, kui värvitekli pähe panime, igal pool krediiti: ülikonnad, frakid, karusnahast jakid valmistati teenistusvalmilt mõõdu järgi; kummarduste saatel pakuti meile parimaid veine, kangemaid napse ja maitsvamaid sakuskasid; ka oma vaimutoitu – uudiskirjandust, mis raamatuturule ilmus – võisime Rüütli tänaval vanas auväärses Krügeri raamatupoes muretult valida ja lihtsalt kaasa võtta; kõik „kirjutati üles”, sularahas ei makstud ilmaski!
