Karlova. Kojutulek. Alguses ma lihtsalt...

Alguses ma lihtsalt vaatasin. Kaugele, sest tänav andis kaugele vaadata. Veel polnud mul aega sinna uitama minna – veel oli huvitav loengutes käia, polnud veel õppinud poppi tegema. Või siis lihtsalt kartsin võõras linnas ära eksida. Veel oli see linn võõras.

Ent see kaugus tõmbas endasse. Ja mingi helgus, lihtne suursugusus… pariislikkus, kuigi ma polnud siis ka Pariisis käinud. Kuskilt ju ikka üks kujutlus tuli – piltidest, filmidest, raamatuist… Igatsusest millegi enama järele.

Ja küll see kujutlus süvenes, kui seal Tähe õppehoones kord loeng ära jäi või ma selle ise ära jätsin, suutmata enam kutsele vastu panna. Kunagi aastaid hiljem sain ka kinnituse, et mõnda sellest on tõesti Pariisiski: need rõdud ja vanad aknad ja väiksed raamatupoed, milliseid olen hiljem unes näinud – kui nad ka tänaval sulgusid, avanesid nad silmalaugude tagustes fantoomkvartalites. Aga siiski, midagi sel tänaval näis kuuluvat päriselt siia, sellessesinasesse aegruumi: eemal seal kauguse sees too pisike vinüüliäri, „Singel“, kuhu hakkasin ikka ja jälle aardejahile ära kaduma, taasleides vanu-vanu lemmikuid ja avastades uusi vanu.

Siis veel ei mõelnud ma sellele tänavale elama asuda. Või ehk mängitsesin tundega, kuidas mõnelt neist rõdudest alla kaeda. /---/

Ühel päeval lihtsalt olimegi kohal – ühes neist rõduga, ahjuga majadest. Oma Pariisis, oma Tartus. /---/

Karlova jäi mõne harva vabaks juhtunud pühapäeva pohma-pärastlõuna kaineks konnata – toonasest kodust Turu tänaval oli see ligidal uidelda. Poed olid kadunud, majad lagunud, luugid akendel koormaks – ja mõnel trepil roidund inimpeegel, õllepudel näpus ja võõratõrje ristiks keset kulme. Selts veel sündimata, päevad pidamata.

Nüüd on nood all-linna suured plaanid enamjaolt loksunud tavasse teostamatusse. Joomatoad, galeriid, festivalid on hääbunud või harjumuseks saanud, Tartust pole kultuuripealinna tulnud. Aga siin, Karlovas on uued väiksed poed, kohvikud, valgus ja elu. Ja edasi-tagasi sagivad noored: sel maalirull, tol pillikott ja sammud armumistest segi.

Raha siin palju ei liigu ja meedia satub siia harva, poliitika õnneks veel harvem.
Ent lootust – lootust natuke on.

Teosest