Piimamäss. Noh, asi oli...

„Sina kui majandusmees peaksid teadma, et kuuekümne seitsmendal aastal oli Tartus mäss.”
„Võimatu.”
„Ma ise võtsin osa, nii tõesti kui minu nimi on Saalomon.”
„Mis asja pärast sa siis mässasid? Kommihinna pärast? See on ju madal!”
/---/
„Noh, asi oli mässus endas. Tuuli kutsus mind kaasa. Tähendab, asja sisu oli selles, et tudengid käisid seal mingis kohvikus – „Võit” või „Tempo” või „Standard” – mingi standardne nimi oli. Igatahes kohv oli seal hea, lauad laiad – sai lugeda – ja suitsu tohtis teha. Ülikooli kohvikus ju ei tohi. No nii, aga ettekandjatele tudengid ei meeldinud, sest nad tellisid hirmus odavaid asju: kohvi, piima, mahla, saiakesi ja sigarette. Ja-jaa, sel ajal olid veel sihukesed tudengid!”
/---/
„Kaks poissi olid teinud graafiku, mis ajast mis ajani keegi seal istuma peab. Neil olid laudade plaanid tehtud ja kõik. Ja siis istusid tudengid kohti kinni hoides üksteise järel terve päeva kohvikus, meie Tuuliga ka kaks tundi. Sõitsin õhtul tagasi, pidin järgmine päev koolis olema, käisin tookord veel keskkoolis... Joodikud märatsesid seal ukse taga ja „Vana Tallinn” läks puhvetis hapuks. Sest mässu põhimõte oli: keegi ei tohi tellida mingisugust alkoholi. Kohviku plaan oli kaputt, aga miskit teha ei saadud, sest kõik olid kained, vaiksed ja viisakad. Seda kutsuti piimamässuks, et sa teaksid.”
Teosest
lk 60–61