„Virulase” toimetuses ja Treffneri gümnaasiumis. Hugo Treffneri eragümnaasium...

Hugo Treffneri eragümnaasium on etendanud omapärase osa eesti kultuuriloos. Temas on saanud haridust suurem arv meie hilisemaist tegelasist kui üheski teises koolis. Teiselt poolt on ta kasvatuslik külg jätnud õpilastesse tihti õige segavaid mälestusi. Vahel ähvardavad viimased üldse varjutada kõik positiivse, mis andnud see asutis aastakümnete jooksul. Igatahes oleks viimane vaade enam kui ülekohtune.
Meie endiste aegaviitvate alamate koolide ja kooskõlata õppekavade tõttu leidus alati hulk õpilasi, kes enam üheski keskkoolis oma haridust ei võinud jätkata, kuna nende vanus nõutud normist üle ulatus. Kuid jõuda väljaspool kooli küpsuseksamini, see oli nois oludes kangelastegu, millega said hakkama ainult üksikud. Nõnda tekkis rohkearvuline eluaegsete edasiõppijate kiht, kelle hariduskäik paratamatult rikutud. Ja siin just ilmus Treffneri gümnaasium ainsa päästjana. Erakoolina ei andnud ta lõpetamisel küll küpsustunnistust, vaid see tuli hankida eksami teel kuskil kroonukoolis; kuid erakoolina ei arvestanud ta ka õpilaste iga. Nii võis siin esimesest klassist kuni viimaseni leida noorukesi segamini peaaegu keskealiste meestega. Lisaks tuleb veel asjaolu, et selle kooli abil said hariduse tihti kõige vaesemadki. See olenes juba kooliomaniku Treffneri omapärasest vastutulelikkusest. Juhtus, et mõni külakoolmeister teenis suviti kraavikaevajana, õppis sügisel ja kevadel paar kuud Treffneri juures, kesktalvel aga õpetas omas koolis; kuid mõne aasta pärast lõpetas ta gümnaasiumi. Sagedam oli aga Treffneri koolis nähtus, et mõned kõrgema klassi õpilased olid madalamais klassides õpetajad ja sel teel tasusid kooliraha ning pansioni.

Kuid nende visade edasipingutajate kõrval esines sootuks teine liik õpilasi, kes niisama rohkearvuline. Siia kogunesid lähedalt ja kaugelt nimelt need, kes kõigist muist koolidest välja heidetud. Siin oli tuimpäid ja huligaane kogu Venemaa paljude rahvaste hulgast. See oli nende viimne päästejaam. Ja Treffner võttis kõik vastu. Sest kui omad hallivatimehed kas või rahata õppisid, siis maksid need võõrad sedamööda enam, mida suurem oli koolide arv, kust nad enne välja visatud.

Ei olnud see noil ajul kellegi õppesutis harilikus mõttes. Andekad ja tahtejõulised inimesed võisid keskkooli kursuse kas või kahekordse kiirusega läbi võtta, olles igas klassis ainult pool aastat. Teised võisid seal istuda pool eluaega kõiges mugavuses, kuuludes peaaegu ametlikult „vabakuulajate” hulka. Veel vähem oli see kellegi kasvatuslik asutis. Selleks oli õpetajaskond liiga juhuslik ja õpilaskond liiga erinev rahvuselt, ealt ning kalduvusilt. Kõige vähem suutis aga kasvatavalt mõjuda koolijuhataja ise oma kõnede ja tegudega. Tema kasvatas peamiselt käsitsi – kui jõud üle käis, ja on leidnud sellise pedagoogina põlistust isegi kirjanduses.

Ja siiski, kes teab, vahest ei oleks võinudki see kool noil ajul tekkida ning püsida teistsuguse juhataja all. See polnud aeg suurejooneliste aatemeeste jaoks. Treffner oli tolleaegne avalik tegelane ja tema kool tolleaegne rahvuslik ettevõte. Ning vaatamata kõigile neile puudustele on see asutis korda saatnud siiski suure kultuuritöö.

Teosest