Kui Tartusse läksime, oli seal palju sõja ajast jäänud varemeid. Raekoja platsilt kuni turuhooneni ja sealt edasi, kuni silm vaatama ulatus, olid rusud. Lage oli Emajõe vastaskallas õhkulastud Kivisilla ümbruses. Ainult varemed olid Tiigi tänava kandis. Hilja koju minna oli ohtlik – varemetes võisid varitseda röövlid. Liikus kuuldusi, et aeg-ajalt kaob Tartus inimesi. Öösiti kõndisime ettevaatuse mõttes keset teed. Sellele vaatamata tuli paaril korral ette intsidente pättidega, millest väljusime õnneks tervetena.
Tartu oli sõjas kaotanud üle poole elamispinnast. Varemete koristamine või, nagu siis öeldi, linna taastamine oli üliõpilaste ja asutuste töötajate õlul. Igale kursusele anti oma objekt. Igal tudengil oli kohustus töötada kindel arv tunde linna heaks. Kui õigesti mäletan, oli see saja tunni ringis semestris. Taastamistöid juhendasid linnavõimud ja ülikooli legendaarne insener Jaan Muuga. /---/
Noorte käes käis töö kiiresti ja taastamistöödelt ei viilitud. Selle töö tulemused olid silmanähtavad. Masendavate rusuhunnikute asemele tekkisid ilusad lagedad platsid, kuhu istutati noori puid, põõsaid ja lilli. Vabanesid uued ehitusplatsid, milledest veel mõnedki ootavad kaunite hoonete ehitamist. Tollane Tartu tark peaarhitekt Arnold Matteus ei kiirustanud paremate kruntide täis ehitamisega. Need jäeti ootama aegu, millal kasvab jõukus ja paraneb maitse ilusama ehitamiseks. Nüüd juba eaka mehena tunnen rõõmu, et nii mõnelegi meie tasandatud platsile või tänavanurgale on Tartus kerkinud ilus maja. Mõistagi tegime taastamistöid tasuta. Võimalik, et mõnel korral jagati ühissuppi. Ka praegu võiks teha ühistööd, sest on uskumatu, kui palju võib ära teha, kui kõik välja tulevad.
Asukoht teoses
lk 85–86
