Aga esialgu oli ülikool ka midagi muud.
Oli ühiselamu ehk tudengikeeles ühikas ülikooli arvutuskeskuse keldris Gagarini tänaval – ühes toas kaksteist tüdrukut, kõik erinevatest teaduskondadest. Ruumi ja võimalusi tuli sõbralikult jagada. Trenniriided tahtsid kuivatamist, aga et toas oli ainult üks radiaator, tuli Tiinal oma võimlemistrenni ja ta tollasel toakaaslasel Ene Ergmal oma tennisetrenni aegu nii sobitada, et radikas mõlema riietele vaba oleks.
Keldrikorruse hämarus tõi madalate maad ligi akende taha kahtlasi tüüpe. Ühel pimedal sügisõhtul sattus Tiina trennist tulles ühe niisugusega Tähe tänaval lausa vastakuti.
/---/
Sama tähtsad kui auditooriumid ülikooli akadeemilistes hoonetes, oli veel üks maja Tähe tänaval: ülikooli klubi. Ilma selleta polnuks tudengielul õiget maiku. Sealsed karnevalid olid supermood ja võimaldasid osalejate fantaasial lennata.
/---/
Ajakirjanikuks oli Tartus tollal võimalik õppida ainult siis, kui osutusid teiste eesti filoloogiat õppivate kursusekaaslaste seast väljavalituks. Valiku tegi ajakirjanike õpetaja Juhan Peegel pärast teist kursust.
/---/
Rõõmu tegi see, et temast oli nüüd saanud Peegli laps. Nii armsalt nimetati neid, kes said õppida juba tollal legendaarse, paljude eesti ajakirjanike Suure Õpetaja Juhan Peegli käe all. Peegel oskas õpetada vahet tegema heal ja halval ning läbi ideoloogilise tühja-tähja juhatada tõeliste väärtusteni.
Asukoht teoses
lk 105–107
