Sireleid mäletas Janno juba tollest kaugest ajast, mil nad veel Tartus elasid. Kui Tähe tänava poolt tulla, siis lõppes Päeva tänav majadekobaraga kõrgel mäenõlval, kust viis kitsas punasesse liivakivisse uuristatud tee alla Kalevi uulitsasse, kus elas tädi Elli. Ent kuigi esmapilgul tundus siinne sopp tänava lõpuna, viis siit ometi kividega sillutatud ja kibuvitsapõõsastest palistatud rada veel vasakule, suure aiaga kahekordse puumaja juurde, mille eestrepil seisid betoonkerad, mis olid peaaegu sama suured kui Janno tollal. Kibuvitsarooside imal, kuid sellele vaatamata päris meeldiv lõhn oli poisil siiamaani meeles. Ent veel selgemalt kui kibuvitsaõisi mäletas ta sireleid, mida aia tagasopis oli nii rohkesti, et need varjasid väljavaate Emajõeäärsele all-linnale tema eest täiesti.
Asukoht teoses
lk 404–405
