Aino Bach oli kaua üksi elanud, küllap elanud palju mälestustes. Need olid tal eriti värvikad, kas või Pallase-aastatest Tartust. Ometi oli ta Tartus elanud palju vaesemalt, isegi vaesemalt kui sõja-aastatel Jaroslavlis või hiljem juba Tallinnas. Tartus tuli elada toauberikes ja tunda igapäevast muret toidu- ja üüriraha pärast. Aino Bachi jutustust on raske unustada.
„Kui elasin Tartus ühes Herne tänava sopi ärklitoas, tegin kotiriidele aniliinvärvidega piltmustreid. Neid vaipu sai müüa heategevusloteriidel. Õmblesin pesu, retušeerisin fotosid, olin majahoidja. Agulirahvast tundsin käevaatajate-ennustajateni välja. Pallases saime Andrus Johani ja Kaarel Liimandiga semudeks. Nad olid nagu minu vennad lapsepõlve Narvas. Peipsi kaluritelt saime odavat kala ja sibulaid, Johani elas mõnda aega loomaparisniku majas. Sealt hankis ta soodsalt üht-teist, näiteks seasabasid. Pidusöögi retsept oli lihtne: tatratangud, seasabad, vesi potti ja ahju. Kui isuäratavalt pruunid sabaotsad pudrust välja vaatasid, oli aeg lauda istuda. Ooteaega sisustas Johani „hullugrammofon“: ta ajas rikki läinud grammofonil plaati näpuga ringi. Romantikutena tegime lapsiku tembu ning kinnitasime verega igavest sõprust. „Verevendluse“ murdsime mina ja Kaarel Liimand – me abiellusime.“
Asukoht teoses
lk 145
