Elu parimal aasal. Kui rumal ja...

Kui rumal ja pime võib ikka üks kõrvuni armunud mees olla, mõtleb Rainer nüüd Emajõe kallast pidi linnast välja kõndides. Õhtusele ajale vaatamata on ujula soojal liival vedelemas veel palju rahvast, ka jões sulistatakse õige vilkalt, nii et mõne laste- või noortekamba ümber vesi lausa keeb.
/---/
Ränga talve üle elanud puud, mis kaua vindunud kevades olid kannatlikult õiget stardihetke oodanud – ellujäänud pungi oma vitamiinirohkete mahladega visalt turgutades –, lõid nüüd need linnarahva rõõmuks ühekorraga lahti ning mõne päeva jooksul hakkas kogu Tartu linn eredalt rohetama ja õilmitsema. Õide puhkesid niihästi toomingad, pihlakad ja kirsid, kreegi- ja õunapuud kui ka sirelid ja suured kastanid. Sellist üheaegset vägevat õitelahvatust polnud enam ammuilma nähtud, isegi vanemad inimesed vangutasid imestades päid. Oldi sattunud justkui keset ülikülluslikku paradiisiaeda.

Ühtlasi tundus, nagu nõrguks suurest õitemerest välja mingit erilist, otse jumalikku nektarit, mis ületab tunduvalt lihtinimese tavalise vastuvõtuvõime. Joobuti aedadest, parkidest ja ülevalt
Toomemäelt hoovavast lõhnade kirjust kokteilist, vajuti murule pikali ja lamati seal mõnda aega oimetuna, nagu oleks mõistus ühtäkki peast kadunud, või siis toimetati ringi otsekui transis, oma tegevusest endale täpselt aru andmata – astuti näiteks äkitselt ükskõik kellele ligi, seletati midagi kiiresti vadistades ja pudistades ning joosti siis vastust kuulamata edasi. Ka tuttavate vahel toimus teinekord niisuguseid veidraid vestlusi, mida keegi pärast mäletada ei tahtnud, mis tekitasid pisut piinlikkust või mille siira avameelsuse pärast oli hiljem lausa häbi.
Teosest