Vaevalt on ükski paik maapinnal nii suuri muutusi üle elanud kui Tartu. Kui palju on siin inimeste kätetööga palehigis üles ehitatud, kui palju mulda vallideks kuhjatud ja kive müürideks laotud, palke, paasi ja lupja majaseinteks üles pandud! Kus on kõik see nüüd? Kus on kirikud, koolid, akadeemia, suur kohtuhoone, kus müürid, tornid ja rundlid? Kuhu on jäänud ka kõik siinsed inimesed – uhked ja tormakad saksad, kirjutes sini-kollastes mundrites kroonuväelased, kus on alevirahvas oma hallide kuubedega ja luitunud kaabudega? /---/ Emajõgi voolab läbi rusude ja kivikangrute nagu kusagil võõras paigas. /---/ Nõgesed vohavad mu jalgade ees, kellegi jalg pole neid nüüd sõtkumas, kõik teerajad on Toomel rohtu kasvanud. Allpool on aga mäeveerg ja jõeäärne lage ja täis mustaks põlenud kivirisu. Tänavate asemeid on vaevalt tunda, vallikraavid on täis müüritükke. Püssirohi on igal pool põhjaliku hävitustöö teinud.
Asukoht teoses
lk 289
