Raske vesi. Külmast peaaegu sinistena...

Külmast peaaegu sinistena jõudsime Vana Tiigi labürindi ette, millest polnud mul kunagi täielikku ülevaadet nagu auditooriumidest või ühiskonnateaduste majast. Kangialune võre oli suletud, järgnesin Margotile eesuksest ja kõndisin kaua tema kannul puudulikult valgustatud majas. Siit väljumiseks oleks küll lõngakera vaja! Ruumide omapära seisnes siin vist küll selles, et nad ei asunud kogu maja ulatuses ühel tasapinnal. Teiseks olid lõhnad – „Moožet Bõthist” taimeõlini. Kolmandaks – legend „Tiigi-tinnadest”, mis oli nagu sõja poolt pealesunnitud kitsendustest pääsemiseks. Vee pladin joonistas duši all väänlevate plikade kehi; ühes koridoris, otse käänakul, silmasin naabruses asuva linnasauna siniseks võõbatud aknaruute. Alla, majade vahelisse kaevu pilluti auravaid kasevihtu.
Asukoht teoses
lk 161–162