Meie ehituskrunt oli Raadi mõisale üsna lähedal, paistis mõisahoone ja Raadi park. See saigi üheks põnevamaks mängupaigaks. Siis võis veel aimata kunagise hoone ilu ja leida sealt ümbrusest hulgana haruldasi taimi ning imetleda Raadi pargi puude liigirohkust. Töötas ka Raadi viinaköök ja praak lasti tiiki, kust ümbruskonna lehmapidajad seda suurte nõudega koju vedasid. Praaga peal kasvasid tiigis elutsevad kogred ülisuureks, keda siis poisikesed püüdmas käisid. Kõik see oli põnev seni, kuni Raadi lossi kolis Vene sõjavägi. Lossi järelejäänud osa lagastati, tehti ümberehitused, ehitati garaažid, veeti transport ja tiik reostati. Inimesed ei tulnud enam Raadile. Meenutati vaid kunagisi suuri rahvapidusid Raadi pargis ja minu mällu on sööbinud manöövrid, kus isa suurtükiväelasena alatasa käis ja meie emaga (mina vankris) ka teda vaatamas käisime.
Asukoht teoses
lk 145
