Sõitsime Tartusse, kus meid ootas viietoaline korter Raadi mõisas. Korter oli kahel korrusel, mis oli esialgu harjumatu. Minu uuteks mängukaaslasteks said mõisa valitseja lapsed. Eluhoone asus väikeses looduslikus metsatukas, seal oli lastele kiik ja väike, uste ja klaasakendega puumajake, mida kutsusime „nõiamajaks“. Rohkem aga mängisime mõisa pargis, mis vaimustas meid oma iluga, oma erikujuliseks pöetud elupuude, roosiallee, luigepesaga tiigiga. Mõisa peahoones, lossis, oli asukoha saanud Eesti Rahva Muuseum, milles käisime tihti. Mulle on jäänud silmade ette kontrast uhkete lossiruumide ja muuseumis eksponeeritud talumehe suitsutare vahel. Kunstiväärtusi nägin tookord lapse silmadega ja õppisin neid tundma huvitavuse järgi, ilmselt jätsid nad mu ellu sügava huvi kunsti vastu.
Asukoht teoses
lk 82
