Emajõe ääres kasvanud. Onu Eskimo mälestusi. Oskar Luts, keda...

Oskar Luts, keda tundsin tema raamatute kaudu, oli üks minu alalistest kundedest. Kui mina oma „Uduga“ Emajõel sõitma hakkasin, ei läinud Luts enam ühegi teise paadi peale, kui ta Kvissentali tribitskit sõitis tegema. Mul oli paadil ka patareidel töötav raadioaparaat – ilusa lillelise valjuhääldi ja vineerist kerega. Luts küsis alati, kui raadio ei mänginud: „Kas sul, Evald, täna ei olegi raadio peal?“ Lisaks raadio kuulamisele sai minu paadi peal ka jäätist osta.
/---/
Taksosid kasutati iga aastaga üha rohkem, see oli alguses nagu moeasi. Inimesed sõitsid taksodega teatrisse, poeskäikudele või kui oli tegemist haige inimesega. Taksosõite tehti maale surnuaiale. Rohkesti oli lõbusõite: pulmasõidud, leerid, tudengite lustisõidud.
Taksojuhid pidid linna väga hästi tundma, teadma nii toidupoode kui ka viinapoode. Lõbumajasid oli Tartus ametlikult neli või viis, need asusid pärmivabriku juures, aga olid ka ilma ametliku loata asutused. Taksojuht pidi neidki teadma. Taksoga said sõita muidugi rikkad, aga ega Tartu vaene linn ei olnud – siin olid õppejõud ja üliõpilased.
Tartus hakkas autotaksondus kiiresti arenema ja oli näha, et voorimehed sellele kaua vastu ei pane. Et voorimehed olid odavamad, jätkus esialgu ka neile tööd, edaspidi aga tõrjusid autod hobusemehed kõrvale. Konkurents oli kõva. Voorimehed ikka näitasid piitsa, kui taksomees mööda sõitis. Hobusemehi oli linna peale mitukümmend, neil olid samad ootekohad, mis taksodel.
Taksode peatuskohad olid loomakliiniku juures, Henningi platsil, Narva maantee nurga peal. Kõige rohkem taksosid seisis Raatuse platsil, Barclay platsil, siis veel Uueturu tänaval, Tähe tänaval ja raudteejaamas. Mõnel taksojuhil oli juba ka telefon kodus sees, neid sai telefoniga tellida.