Supilinna surmad. Emajõgi polnud sugugi...

Emajõgi polnud sugugi tihkelt suuremaid või väiksemaid aluseid täis, nagu oleks võinud arvata ühe kauni suvepäeva puhul.

Hoopis tossukorstnaga puksiir vedas pikka-pikka palgiparve lauatehasesse Meltsiveski tiigi juurde.

Parve tagaots oli aga ettepoole vajunud ja nõnda polnud parv enam sugugi sirge, vaid siksakiline ja sedaviisi terve jõe sulgenud, kuna sikid-sakid puudutasid jõe erinevaid kaldaid. Uljamad noorurid olid ujunud parvele, seal end mõnusalt pikali visanud ning peesitasid nüüd keset jõge.

Pootshaakidega parvetajatel, kes töötasid parvel, oli kõvasti tegemist parvenukkide kallastest eemalhoidmisega, et nukid ei riivaks ja rikuks kallaste äärde ankurdatud paate.
Sõudjad ja aerutajad olid oma sportpaadid ning süstad ja kanuud hoopiski kalda äärde juhtinud ja õrnad jullad kaldale tõstnud – mine hullu parve tea, äkki annab surmalopsu!?
Teosest