Musketäride muundumised. Juba olid õngitsejad...

Juba olid õngitsejad platsis, kümmekond vaprat mehepoega kaldapealsel pisikeste kalade kallal! Kae-näe, habemik stammridvamees, pigine sigaretipits hambus, kinninööritav presentkott – hästi pirakas, sest mine tea, milline kalaõnn võib tulla – jalge ees, ise elevil ja valvel, ujutas korki. Ehk nautis hoopis päikesesillerdust kiirel, kevadisel voolul, laskis oma sääri hõõruda kalahimulisel punasel pargikõutsil, keda Kolla kutsus Kalevipojaks, sest kassivooster armastas pikutada Kreutzwaldi ausamba jalamil?

Kolla mõõtis pilguga vee kõrgust. Kahju, suurvesi taandub, täna on see terve vaksa võrra madalam eilsest, kahetüvelise jõeäärse paju tüvede hargnemiskoht juba veest väljas. Kõige kihvtim on siis, kui tulvavesi lainetab selsamal kaldapromenaadil ning kalad ujuvad kõnniteel. Kõige magedam siis, kui Emaniru igritseb kesksuvel kahe kaldaheinamaa vahel, sildadelt kollane-kollatõbine põhi paista.
Teosest