Kui tihti olid nad istunud Petsi ja teiste klassivendadega seal üleval veerel, mõõtnud pilguga kaugusi – taamal terendas päevavalgel sinakas Tähtvere mets – ning unistanud neist iidsetest ja võimsatest aegadest, mil Emajõgi laotus suursuguselt paari kilomeetri laiuselt, kui jõe kaldad avardusid ürgoru ühest servast teise. Ja see ei olnudki väga ammu, vaid paar miljonit aastat tagasi. Vohh, see oli alles jõgi, mitte nagu praegune lohutu nire, mis suveks päris ära kuivab ja linnale häbi teeb!
Asukoht teoses
lk 45
