Bussijaam oli mulle lausa füüsiliselt vastik oma närvilise sagimise, kära ja tõuklemisega, milles segunes sadade vihmaniiskete inimeste lõhn, võõraste elude lõhn, mida näisid levitavat nende kinnised, kiirustamisest kannatamatud näod. Väljuvate busside ilme oli tülpinud ja vaevatud: nad ei jõudnud ju kunagi kuhugi pärale, varem või hiljem oli viimne kui üks neist ikka ja jälle siin tagasi, et alustada tüdinult ikka uusi ja uusi ringe, nende liikumine oli vaid nüri igapäevane töö, rutiin, milles puudus muutlikkuse võlu.
Asukoht teoses
lk 4
