Sõda kestis. Koolide töötamistingimused muutusid kitsamaks. Pidime oma koolimajas andma ruumi veel kahele koolile. Ennelõunat töötasime ise, pärastlõunat Poeglaste Gümnaasium. Direktori korteris, mida mina ei kasutanud, töötas Tehnika Keskkool. Nii töötasime kaks õppeaastat, 1941/42 ja 1942/43. Siis muutusid olud veelgi kitsamaks. Ka meie maja koos võimlaga võeti sõjaväehaiglaks. Lühikese ajaga tuli tühjendada kõik ruumid. Oli suuri raskusi kooli varanduse äramahutamisega. Raamatukogu viisime üle tänava asuvasse „Pallase“ kunstikooli keldrisse, kus ta hävis koos kunstikooliga, mis langes tuleroaks üheaegselt TTG-ga. Füüsika, keemia ja loodusteaduse õppeabinõud pakkisime kastidesse ja paigutasime Aia tänaval Mellini kliiniku kõrval asunud koolimajja. See sai järgmisel kevadel pommitabamuse. Kui ma pärast pommitamist läksin olukorda selgitama, leidsin need ruumist, millel puudus üks sein. /---/
1943/44. õppeaasta möödus Treffneri Gümnaasiumis. See koolimaja, ehitatud vene ajal Aleksandri nimelise poeglaste gümnaasiumi jaoks, oli neljast küljest tänavatega piiratud suur kahekorruseline ehitis õuega keskel. Kuigi ta sisaldas rohkesti klassiruume, kabinette ja kaks saali, jäi ta kitsaks sinna koondatud koolidele, mille arv ulatus üle kümne. Mäletatavasti olid sinna koondatud kõik gümnaasiumid ja kutsekoolid. Iga kool töötas kolm päeva nädalas tunni kestusega 20 minutit. Katsusime lõppklasside jaoks leida lisaruume. Nii olid mõnedki tunnid ülikooli auditooriumes. Mäletan, et minu filosoofia eelkursuse tunnid olid loomaarsti teaduskonna suures astmeliselt tõusvas auditooriumis, kõik kolm lõppklassi koos. Rinde lähenedes lõppes õppetöö varakult. Koolivalitsus püüdis emasid lastega maale saata. Lõputunnistusi Saksa okupatsioonivõimud ei lubanud kevadel kätte anda. Seda võis teha ainult sügisel, kui lõpetanud olid suve jooksul täitnud kohustusliku tööteenistuse, mida nõuti 1943. a. lõpetajailt, kes tahtsid minna ülikooli.
Asukoht teoses
