„Uus“ koolimaja oli Riia tänava nurgal, oma paarsada aastat vana. Küllap ehitatud peale „Tartu linna hirmsat hävitamist“ Aleksander I ajal. Seest oli ta isegi veel vanamoelisem – pimedate koridorijuppidega, sageli läbikäidavate klassidega. Mitte niisugune uhke, moodsa paleega, nagu oli Pärnu Tütarlaste Gümnaasium, kus olin alustanud oma koolipõlve. Ei olnud uues koolis oma võimlat (see ehitati palju hiljem) võimlesime saalis. Seal oli hommikul palve, seal olid laulutunnid ja seal oli ka võimlemine, samal tolmusel põrandal, kus vahetundidel üle 500 õpilase ringi jooksis. Dušš ja riietusruumid olid kauge unistus.
Märkasin siiski üsna varsti, et õhkkond selles sajanditehõngulises vanas majas oli hoopis kodusem, vaim vabam ja erksam, kui mu endises moodsas koolimajas. Põhjuseks oli muidugi rida vabameelseid ja vaimukaid õpetajaid.
Asukoht teoses
