Kord tuli minu õde ülikooli päevil koju, nimetades, et homme pidavat kogu tema kursus lillekimpudega minema Riia mäele, sinna „võimsa ausamba juurde”. Laine ütles teistele, et tema kujudele kummardusi lilledega ei anna. Arvan, et pole vaja hakata selgitama, kelle kuju toona asetses endise EPA ees. See oli aprillis, tugeval Nõukogude ajastul. Endal mul värelevad silmade ees suured pioneeriorganisatsioonide kolonnid, kes samuti läksid lillekimpusid asetama selle kuju jalamile. Terve Tartu kesklinn ja Riia mägi mürtsus võimsast orkestrimuusikast. Tehti valvelseisakuid kuju ees, mängiti NSVL hümni.
Järgmine päev oli see maani lillesid täis, ka jalami ümbrus.
Kuid siis, aastad lendasid ja ühel päeval nägin suurt kraanat tõstmas seda kuju aluselt – viidi ära Lenini monument... Millised imelikud tunded mind valdasid. Oli aeg, kui sa ei tohtinud sõnakestki selle vastu rääkida, ja nüüd tuli aeg, kui ei ole sobiv enam sellest kõneleda. Sest ideoloogia on vahetunud...!
Sel päeval kõndides mööda Riia maanteed meenusid koolipõlve aastad, mil oli klasside seintele kirjutatud: „Partei on meie au, mõistus ja südametunnistus!” „Inimene on inimesele seltsimees, sõber ja vend...!” „Me ei palu looduselt ande, vaid me võtame...!” „Kommunism – on meie helge tulevik...!”
Samas mäletan kooli aulat, mille tagumisele seinaosale oli tehtud Jumalast inetu karikatuur. Iga kord, kui sisenesin aulasse, püüdsin pilgu sealt kaugel hoida.
Asukoht teoses
lk 199–200
