Ujumiskursustel käisime Emajõe sauna basseinis. Kõik huviringid koolis ja ka ülelinnalised olid tasuta. See oli väga suur asi, meil ei olnudki aega linna peal hulkuda või kuskil pahandusi teha, muud huvitavat pakuti piisavalt.
Sama kehtis ülikoolis. Näiteks peale kohustuslike võõrkeelte – minul saksa, soome, ladina ja muidugi vene – õppisin veel prantsuse (õpetajaks võrratu Kallista Kann), inglise (Laine Hone) ja läti (Karl Aben) keelt. Võimalus olnuks võtta veel rootsi keel. Kõik see lisaõpe oli tudengitele tasuta. Ülikooli pääsemine ei olnud kerge. Sisseastumiseksamid ja tihe konkurents. Juba sees olles pidi kogu aeg pingutama, et sessioonidel neljade-viite hulka ühtki kolme ei satuks, sellest olenes stipendium. Üksainuski kolm võttis kohemaid stipi ära ja enamikule tähendas see ka ülikoolist lahkumist. Ühikakoht maksis kümme rubla kuus ja stipp oli kolmsada rubla kuus. Õppemaksu ei olnud. Ei olnud niisugust asja, et kehvematest oludest noor inimene poleks saanud ülikooli. Sai küll. Vaid tahtmist pidi olema ja pea pidi lõikama. Ja visadust pidi jaguma, sest kerge ei olnud.