Ajalooja. Aegamööda hakkab Märtha...

Aegamööda hakkab Märtha linnaruumi enda jaoks kodustama. Ta õpib tundma tähtsamaid liikumismarsruute ja nende vahel harunevaid veetlevaid otseradu. Iga maja, parginurk, kuulutustulp, lillepeenar toimib maamärgina, kuni tänavanimed pähe jäävad ja ruumiline linnaplaan mällu talletub. Järgmiseks avastab ta hoonete sisu – toidupoode, pesumaju, arstikabinette, ametiasutusi, lasteaedu ja koole, avaraid kaubamaju ja õdusaid nurgaärisid, lehekioskeid, turge, kohvikuid, pangakontoreid, raamatukogusid, ajalehetoimetusi, apteeke, bussipeatusi, ehituskauplusi, võtmetöökodasid, kingaparandusi, second hand´e. Linna tundmaõppimine, oma peas sellest terviku moodustamine tekitab Märthas esiotsa tunde, nagu oleks ta linna ise ehitanud – nii muutumatu ja lõpetatud näib see. Ent aja jooksul, võib-olla mõne aasta kestel jääb kõikjal silma teisenemisi. On üheksakümnendad, ehitamise, rajamise ja alustamise kümnend. Siin kerkib kõdunenud osmikuterea asemele moodne büroohoone, teisal moondub räämas tehasehoone klaasist kaubanduskeskuseks. Kesklinnas asenduvad plangutagused arheoloogilised lahinguväljad valgete õppehoonete ja hotellidega ning parkides lainetavad püdelad rajad saavad mustrilise kivisillutise. Märthale meeldivad need muutused, ta kasvab koos linnaga ja naudib selle tungivat, elujõulist rütmi.
Teosest
lk. 88-89