Tartu oligi vahepääl vallutatud, oli linnaväravail kibedaid lahinguid löödud ja siis olid soomusronglased koos kuperjanovlastega sisse tormanud. /---/
Juba oli rahvas toibunud punaste hirmust. Vastutulijad meid nähes seisatuvad: lugenud kätelt soomusronglaste linte, nad lehvitavad tervitades ülestõstetud käsi, eriti daamid. /---/
Rüütli tänavat mööda ajab vastu ratsanik, papaaha kuklas. /---/
Meid jälgivad uudishimulikud, sõbralikud ja tänulikud silmad – sõjaliin on alles Tartu all, meiega koos käivad nüüd tartlaste rõõmu- ja tusasõnumid...
Tartul ei ole põhjust mäletada punase võimu päevi, kuna need on süngemaid linna ajaloos. Kirikuis praalisid nende agitaatorid, tribunaalis tehti kodanike üle surmaotsuseid ja õhtuti Emajõe kaldal saadeti need täide. Surmamõistetud toodi jõukudena jõe ääre, kajasid paugud ja laibad lükati jääaukudesse. Eriti sünge ja jube on Krediitkassa ruumes areteeritute saatus, kelle seas oli koolipoisse, vaimulikke, ärimehi j.t. linna auväärseid kodanikke.
Ootamatult 13. jaanuari ööl kostab Tartu kahurite mürin. Arg ootuste värin läbistab linnakodanikke, et ehk lähenevad omad. Kahurimüra lähenebki. Areteerituis ärkab elulootus. Kuid lõuna eel, kella ½11 ajal Krediitkassas areteeritud käsutatakse koridorisse ritta. Nime järele neid hüütakse järgimööda välja. Esimene jagu, kaheksateist meest piiskop Platoniga eesotsas, viiakse alla keldrisse, kus nad metsikult hukatakse. /---/
Minu ringkäik äsjavabastatud Tartus oli lühike.
Asukoht teoses
