Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan. Kui jõudsin 31....

Kui jõudsin 31. jaanuari õhtul bussiga Tartu, nägin imelikku pilti: linnas jalutasid dubljonkades sisevägede patrullid, ikka kahe-kolmekaupa. Olin hämmingus, ma ei mõistnud, miks. Kogemus oli ju miitingutega olemas, oli teada, et kõik möödub rahulikult ja ei kesta kaua. Muidugi ma ei teadnud veel midagi keskkomitee büroo otsusest, millega taheti kord majja saada.
/---/
Tartu sündmusi on palju käsitletud, ka uue sajandi poliitilistes heitlustes. Ja pika kirjelduse asemel tsiteerin hoopis Jüri Adamsi kokkuvõtet kakskümmend aastat hiljem toimunud konverentsil Tartus: „Tartu rahu meeleavaldust võiks hinnata Eesti lähiajaloo tõe hetkeks.“ Rahvast tuli kokku palju, kilpidega varustatud miilitsad ja sisekaitsepataljoni mehed mõjusid kohatult ja kutsusid välja noorte agressiivsuse. „Tark“ keskkomitee büroo oli selgelt valinud vale strateegia.