Ülikooli vana kohviku kaminasaal oli nagu alati pooltühi. Puhtusest lõhnavat pruuniruudulise linaga lauda kaunistas ikebana eesti moodi – kuivatatud rebasesaba, soolikarohi, kukehari Siimusti savivaasis. Siia võis kindla peale tulla. Jätkus ruumi, õhku, omaette olemise tegi mõnusaks sajusel teel rändava Chris Rea mahe makihääl.