Minu ülikool. Seekord aitas mind...

Seekord aitas mind mustast august välja kliinik, täpsemalt kirurgiakliinik Toomemäel. Prof. Artur Linkbergi diagnostikuvõimed on imetlusväärsed. Hommikusel konverentsil kuulab ta hoolega noorte kirurgide arutelu eesseisva opi üle ja pakub lõpuks oma versiooni haiguse kohta. Järgmisel hommikul, kui antakse ülevaade eelmise päeva oppidest, pole juhtunud kordagi, et vana professor oleks eksinud. Alati on tema diagnoos õige. Täna jagas ta maid verejaama ülemaga. Haigete opereerimiseks vajatakse lisaverd. Küll püüdis ta jaamale appi sokutada autot, laboranti, isegi noort kirurgi. Tal õnnestuski lisaverd välja kaubelda. Muidugi kuulus sinna juurde väike teater. Korraks pöördus ta isegi meie – tagumise rea tudengite poole, lausus ätilikult ja samas kelmikalt: „Mis teie vait olete, aidake teiegi mind natuke...“ Minu sulest ei jätku, et anda edasi selle lühikese paksu vitaalsust, kavalust ja kogemusi. Osav kirurg, ühtaegu on temas midagi pastorlikku ja midagi lihunikust. Kui igal kliinikul oleks oma Links.