Täissuitsetatud kohvikus vaatavad vastu vines näod. Joobnud häältepomin. Kedagi õnnitletakse poja sünni puhul, keegi arutleb Lähis-Ida probleeme. Kas niisugune ongi minu elu? Aeg libiseb käest. Kas kõigil neil, kes istuvad siin rahulikult konjakiklaasi ja kohvitassi taga, on selge, kuidas nad peaksid elama? Maksin arve ja tormasin Professorimäest üles. Selleks, et uskuda mind või sind, tuleb teada, kas suudame end lõpuks kokku võtta, kas sina või mina suudame üle olla iseenesest.
Asukoht teoses
lk 22
