„Dr. Bežanitskaja oli abivalmis igaühe suhtes, kes abi vajas. Nii oli Tartus raskustesse sattunud prl. Anna Michelson, Koidula tütar, kes Itaaliast oli saabunud. Tema abistajad ja ületoojad Itaaliast aga tüdinesid temast.
L. Koidula tütre probleem oli see, et ta ei osanud eesti keelt. Eesti seltskonnal oli raske harjuda, et A. Michelson rääkis perfektselt mitut võõrkeelt, aga ei õppinud ära eesti keelt. Teine probleem oli, et Koidula tütar jumaldas oma lätlasest isa. Ema surres oli ta alles kümneaastane ja mäletas teda vähe. Keegi Eestis polnud huvitatud dr. Michelsonist, ikka päriti ainult Lydia Koidula kohta. /---/
Eestis tundis Anna Michelson end vallavaesena, kes elatist sai kord siin, kord seal. Ta jäi lõpuks peatuma Tartusse, kus tal avanes võimalus veidi teenida keeletundide andmisega. Ka mina alustasin tema juures itaalia keele õppimist. Need olid lõbusad tunnid Werneri kohviku mugavates nurkades, kord ühes, kord teises. /---/
Olgu siin toodud üks näide, kui raske oli tal uues ümbruses arusaamist leida. Ühes Tartu naisorganisatsioonis korraldati jõulupuu, kust külalisena võttis osa Anna Michelson. Talle määratud kinkepakk sisaldas sooja aluspesu. Lisatud kirjakeses oli tähendatud, et kui pesu ei sobi, siis võib seda vahetada Raudsepa kaupluses Küütri tänaval.
Nii ilmus ta järgmisel päeval mainitud ärisse ja vahetas, aga mille vastu? Sellest rääkis pärast Tartus kinkijate naispere: sooja, praktilise pesu, mis oli talle nii vajalik, vahetas ta paari valgete pikkade lakknahast kinnaste vastu!
Neid kindaid kandis ta, kui kohtasin teda ühel Koidulale pühendatud õhtul Vanemuises. Lapselikult õnnelikuna seletas ta mulle, et ta oli aastaid igatsenud selliseid kindaid. Sooja pesu kinkijad vangutasid päid sellise ekstravagantsuse puhul.
Asukoht teoses
lk 121–122
