Kannata. Küll oli Jaagupil...

Küll oli Jaagupil uhke tunne astuda teatrimajast rahvapilve imetleva pilgu alla, tunda ennast ühena kangelase lähimaist, väljavalituist; temalegi oli langenud osaks au ja lugupidamine viibida kõige tuntumate inimeste seas. Väljas külmetavad inimesed tõmbusid uulitsaserva. Otsekohe hakati korraldama organisatsioone, kes kelle taha. Müürina palistas lihtrahvas kahel poolt uulitsaid; auvahtidena seisid ülesrivistatud kaitseliitlased. Kõige ette paigutati sõjaväelased pärgadega ja langenu autähtedega: Püha Anna II, III, IV järk, Püha Stanislavi II, III järk, Püha Vladimiri II, III, IV järk, koguni Kerenski revolutsiooniline aumärk, ning eriline soldatite poolt annetatud IV järgu Georgi rist, ülima vapruse eest.

Jaagup luges üle sõjaväeorkestrid; sai kokku kolm suurtükki, nägi ära, kuidas kirst kangelase surnukehaga Vanemuisest välja kanti; kadunu järel asusid ülejõe-teekonnale kangelase abikaasa, teised omaksed, järgnesid partisanid... Vähemalt neliteist mitmesugust lippu, üle neljakümne pärja. Ja rahvast, seda rahvast, seda rahvast!

Kasutades kõrvaluulitsaid ruttas endine velskri kohusetäitja kõigist mööda, Laia uulitsa otsa, puusilla juurde - et matuserongi eestpoolt mõõta. Aga sealtki ei haaranud tema silm kogu rongi: kui tolle pea ühes kahurite ja kirstuga asus ületama Emajõge, oli lõpp vististi alles kesklinnas. Botaanika-aia müürilt kajas leinamuusika tagasi. Läikivate vaskkiivritega tuletõrjujad hoidsid käes põlevaid tõrvikuid... Elmar tuli „pealuu-ja-kondidʺ-vapiga lipu järel; nagu teisigi lippe kattis leinariie. Üle kogu linna kostis kirikukelli; eriti valjult lõi üleval mäe peal Peetri kiriku oma.
Teosest
lk 102–103