Oli 1916. aasta sügis. Tähetorni alla Toomemäe nukile, kus neiu ja noormees seisid, paistis kätte nii Keiserliku Jurjevi ülikooli peahoone sibulkuplikesed-õigeusuristid kui ka tiibade vahele ehitatud tornita luteri kirik. Paremal, Emajõe pool, kummusid üle punaste katuste Uspenski kiriku rohelised kuplid, mis ikka-jälle tuletasid Jaagupile meelde „hauatagust armastust“; küllap elu lõpuni. Kaugel ülejõe laiusid raagus surnuaiad, helendas hõbedane Peetri kiriku torn. Aga kogu linna valitses siiski tema Aleksandri gümnaasiumi lähedane Jaani kirik, selle võimas punastest tellistest püsttahukas ja must kiiver, kukega tipus.
Asukoht teoses
lk 9
