Kaugel näen. Läinud aasta lõpus...

Läinud aasta lõpus oli Att Heino Kroonilt kuulnud, et Kristjan Jaak Petersoni ausammas olla Raja tänava ateljees ammu valmis, aga puuduvat summad, millega seda Tartusse, Toomemäele üles panna.
/---/
Kui Att selle päeva hommikul Tallinna-Minski rongiga Tartusse jõudis, oli linn veel pühapäevaselt vaikne. Toomel, kirikuvaremete ees müdistas sinine „Belaruss“, kõhu all pöörlev terashari, kõnniteed puhastada. Traktorist ja pronksist Kristjan Jaak, muidu mitte ainustki inimest. – Ei seisnud ta lagedal linnaväljakul, mõjus suurte puude all ja pühakoja taevani ulatuva tellisseina naabruses väiksemana kui tegelikult, päris koduselt; sirge seljaga, väärikalt sõbralik; mõttekaaslasena. Külje peal kott, ühes käes raamat, teises tubli matkatoigas, küllap ka penide jaoks.
/---/
Jah, nägu oli küll lahe, ent Ati meelest kuidagi pingutatud... Ja graniitplokkidest alusega polnud ju ka kõik sugugi korras; midagi oli selgesti puudu. Alumisele plokkide nelikule oli raiutud nimi ja eluaastad, aga see ei täitnud kogu ruumi ega kogu hinge, tähtsamat polnud – neid sõnu! Kõik teadsid, et need pidid tulema, aga et praegune võim ei luba, et tuleb loota ja oodata paremaid aegu...
/---/
Avamistseremoonia kujunes ootamatult lühikeseks. Mikrobussist, mis seisis Toomkiriku varemete ääres, lasti muusikat; plaksutati valges ülikonnas habemikule, kuju loojale, ja ka arhitektile, ja eks siis nende kõrval seisvale linna juhtladvikulegi; keegi noist võttis selle järel „kohustuslikult“ sõna: õhku rebestas kolmel või enamal korral „internatsionaalne“, kulmineerudes tiraadiga: „...ja mis pani aluse Eesti nõukogude kirjanduse õitsengule!“; laulis veel rahvariietes naisansambel, loeti luuletusi – aga mitte seda! Ei ainumatki korda keele üles taevani tõusmisest ega igaviku otsimisest. Lõpuks anti tähtsatele roose, kes need kuju jalamile asetasid. Kõik!
/---/
Võib-olla poleks paljud täna lähemale läinudki, aga nüüd läksid, ja need, kes olid juba käinud, läksid uuesti, ning lugesid. Vahetevahel lõi tuulehoog lindi pahupidi või üles, ent kohe sirutas keegi käe ja sättis selle taas lugemispidi.
/---/
Kui rahvas viimaks juba sihikindlalt lahkuma oli hakanud ja vahest veel kõigest kolmandik järel, astus kuju kõrvale toosama kõhetu luuletaja, keda Ülo oli Atile juba ennist näidanud, Õislaane-nimeline – või oli see varjunimi? –, lõi Kristjan Jaak Petersoni raamatu lahti ja luges kõva, erutusest väriseva häälega ette terve „Kuu“ – need värsidki. Ilusamini poleks seda teha võidud. Ja vaevalt oleks keegi pärast seda muud enam tahtnudki kuulda. Rahva tugev kuum aplaus talle ja iseendale.