Kaugel näen. Kuni lõpuks tulnud...

Kuni lõpuks tulnud tema juurde Keerdo, kes küsinud, kas leidub kohta, kus rahulikult vestelda, ning seal, zooloogiamuuseumi kappide vahel, ekspositsiooni juures, kus kellegi ootamatust ilmumisest kohkunud hüüp on ennast pillirootihnikus, nokk taeva poole püsti, „nähtamatuks“ tarretanud, Keerdo siis ütleski, et teda, Lambergi, on jälgitud, vaetud ja kaalutud, ning leitud „oma mees“ olevat; et kas ta ei taha parteisse astuda. Ta olnud nõus, maksnud liikmemaksu kohe ära ja kõik... Tartus saadud käsk juunidemonstratsioon korraldada ainult üks päev enne. Keerdo tulnud tema juurde, vaadanud, et tal polegi punast lehvi rinnas, teinud siis oma pooleks. Töölismajast helistatud ettevõtetesse, igalt poolt lubatud tulla, ainult ühest vastatud, et peremees ei lase, olla kuri ja pannud nad luku taha. Tema: et kas nad siis ei tea, mis teha tuleb? „Lukk lahti murda ja peremees ise ukse taha panna!“ Tartus arvestatud 600 töölisega, tulnud aga 3000. Lamberg käinud ise „Postimeest“ üle võtmas, peetud parajasti toimetuse koosolekut, nad küsinud, kas tulete rahvaga või jääte kodanlusega, toimetus palunud mõtlemisaega, lõpuks nõustutud: rahvaga; nüüd teinud Lamberg ja seltsimehed uue lehe valmis, aga toimetaja löönud araks – temale pannakse sellise lehe eest hommepäev sulg sappa; nemad, et mõelgu ta natuke kaugemale – lõpuks kirjutanudki alla; ilmus 21. juuni õhtul.
/---/
Lamberg vastas, et kuulus „Raimlasse“, aga et need seltsid ja korporatsioonid, nagu ajakiri „Akadeemiagi“ tulnud likvideerida: „Ja see patt kuulub küll minule.“ – Lambergi häälekõla ei lasknud aimata vähimatki iroonia ega huumorivirvet, pigem kahetsust, sest kurtis, et „nüüd on üliõpilastele kõik ette ära nämmutud, võetud vajadus iseendal mõtelda“. – Ka mälestusmärkide mahavõtmisega mindud liiale, aga need asjad juhtunud palju hiljem, pärast sõda, pärast teda, tema olnud „sedasorti võimu juures“ ainult paar kuud, juunist augustini 1940; Lamberg näinud, kuidas linnapea kiskunud isegi Tartu 0-punkti Raekoja platsilt maha (olnud umbes seal, kus nüüd aastavahetusel nääripuu); too Burdenko tänava Stalin olla sinnasamma kõrvale maha maetud: „Nägin hommikul meest labidaga õiendamas; mees naeris: „Tervelt panid, äkki võib veel vaja minna!“.“
Teosest
lk 88–89